VIDEO
Mis on vastukaader?
Olles osaliselt kinematograafia ja osaliselt filmimontaaž, on vastukaader viis, kuidas filmitegijad edastavad emotsioone ja näitavad tegelase vaatenurka – nii sõna otseses mõttes kui ka piltlikult.
Vastukaader on läbiproovitud ja tõestatud jutuvestmistehnika.
Filmikunsti põhielemendina, mis on peaaegu sama vana kui Hollywood ise, loob vastukaader vahelduvate kaameranurkade vahel vahetades mulje ühest katkematust vestlusest. See on järjepidevuse montaaži vorm – filmimaagia, mis võimaldab filmidel jutustada järjepidevat lugu, kui kasutatakse rohkem kui ühte kaadrit. Kui olete juhtvõttega stseeni paika pannud, kasutate tõenäoliselt mingit tüüpi vastukaadrit, et näidata tegelaste omavahelist ja keskkonnaga suhtlemist.
Vastukaader algab võttega tegelasest, seejärel näidatakse kaadrit sellest, keda või mida tegelane vaatab (esimese kaadri vastasnurk) ja lõpuks näidatakse esialgset kaadrit, et näidata tegelase reaktsiooni. See kahe kaadri vaheline edasi-tagasi lõikamine võib jätkuda nii kaua, kui stseen nõuab.
„See on igavesti olemas olnud, sest see toimib,“ ütleb sõltumatu filmiprodutsent Nick Escobar. „See aitab teil lugu kiiresti ja tõhusalt jutustada.“
Kuidas vastukaadrit kasutada?
Vastukaader särab dialoogistseenides, kus filmitegija saab vestlust filmida kahe nurga alt tehtud kaadri abil ja seejärel filmimontaaži käigus nende vahel lõigata, et jätta mulje, nagu vestlus toimuks reaalajas.
„Keegi ütleb midagi ja me näeme teise tegelase reaktsioonivõtet,“ ütleb Escobar. „Siis nad vastavad ja me näeme, kuidas esimese võtte inimene reageerib, ning see jätkub edasi-tagasi.“
Kuid vastukaadri struktuuri abil vestluse filmimisel on palju erinevaid võimalusi. Näiteks valivad mõned filmitegijad üksikvõtete kasutamise, kus võttes on korraga näha ainult üks tegelane. Neid nimetatakse sageli vaatenurgavõteteks, sest need jätavad publikule mulje, et nad näevad asju läbi iga tegelase silmade.
Või võib režissöör kasutada üle õla tehtud võtteid, mis hõlmavad võttes osa tegelase seljast ja õlgadest, keskendudes samal ajal tegelasele, kellega nad räägivad. „Mõnikord nimetatakse neid nn mustadeks võteteks, sest te muudate puhta kaadri lisaasjadega ebapuhtaks,“ selgitab Escobar. „See, millist neist kasutada, sõltub täielikult meeleolust ja tunnetest, mida üritate esile kutsuda.“
Vastukaadri kasutamiseks pole stseenis vaja isegi kahte tegelast. Kui seda kombineerida stseenis oleva rekvisiidi väljavõttega, saab seda kasutada tegelase emotsionaalse reaktsioonina sellele esemele või keskkonnale.
„Võiksite näidata tegelast laual kirja nägemas ja seejärel näidata tegelast kirja nägemas vastupidisest nurgast, kus kaadris on väike osa ümbrikust,“ ütleb režissöör ning operaator Padraic O’Meara. „Ja siis saame näha, kuidas inimene suhtub kirja, mille ta just üles korjas.“ Võib-olla hakkavad nad nutma. Ja kui meil poleks kirja kaadris olnud, siis me ei teaks, miks nad nutavad.“
Planeerite vastukaadrit?
Vastukaadriga stseeni filmimiseks valmistudes on oluline eelnevalt aega kulutada kaameravõtete planeerimisele ja näitlejate positsioonide planeerimisele, et mitte rikkuda 180-kraadise vaatenurga reeglit.
„Põhimõtteliselt, kuhu iganes te oma kaamera sätite, saate näidata ainult asju selle asukoha 180-kraadise nurga all,“ selgitab Escobar. „See on viis, kuidas vaatajaid orienteerida. Kui teen vastukaadrit, kus kaks inimest vestlevad ja ühes kaadris vaatab üks neist paremale, siis teine inimene peab vaatama vasakule, et nende silmajoon ühtiks ning jääks mulje, nagu nad räägiksid omavahel.
Sõltuvalt võtte suurusest ja kaameraoperaatori kasutatavast teravussügavusest peate veenduma, et iga tegelase taust vastab tema asukohale, nagu see on määratud põhivõttes.
„Keskkonna kolme dimensiooni mõistmine on äärmiselt oluline vastukaadrite tegemisel,“ ütleb O’Meara. „Eriti valgustuse seadistamisel on vaja luua meeleolu ja järjepidevus.“ Näiteks tegelase puhul, kelle õlg on ühel kaadril paremalt valgustatud, peaks järgmisel kaadril ikkagi paremalt valgustatud olema.
Kasutage tegelaskuju üles ehitamiseks vastukaadrit.
Lisaks kahe inimese omavahelise vestluse näitamisele saate olla loominguline vastukaadri raamistiku abil, et anda oma publikule peeni detaile tegelaste omavahelise suhte kohta. Kui püüate jätta mulje, et üks stseeni tegelastest on nõrk või ebasoodsas olukorras, võiksite teda filmida kõrge nurga alt, et ta väike paistaks. Või et näidata, et tegelane on võimas ja kontrollib olukorda, võiksite teda filmida madala nurga alt, et ta ekraanil suuremana, ähvardavama ning käskivamana paistaks.
Kaamera liikumine võib vihjata ka tegelaste vaheliste suhete muutumisele. Näiteks kui politsei kuulab üle Jokkerit Christopher Nolani filmis „Pimeduse rüütel“, filmitakse nende vestlust stabiilsete ja liikumatute kaameranurkade alt. Aga kui Batman saabub ja alustab oma agressiivsemat ülekuulamist, filmitakse nende dialoogi tagurpidi vastukaadrina käeshoitavate kaameratega, luues äkilisemaid ning ettearvamatumaid kaameraliigutusi, mis vihjavad nende kahe tegelase vahelises konfliktis tekkivale kaosele.
„Suhtlemise puhul on palju enamat kui lihtsalt tekstisõnumid,“ ütleb O’Meara. „Selle taga on varjatud tekst ja emotsioon ning viis, kuidas tegelased infot väljendavad ja vastu võtavad.“ On nii oluline seda õigesti teha ja just seetõttu võivad vastukaadrid olla nii tõhusad.
https://main--cc--adobecom.aem.page/cc-shared/fragments/products/premiere/do-more-with-premiere