Filmi järjestikvõtete juhend.

Mis on järjestikvõte?

Järjestikvõte on meetod, mida kasutatakse stseeni jäädvustamiseks erinevatelt kaugustelt. Järjestikvõtted tagavad, et monteerijal on lõpuks piisavalt erinevaid võttesuurusi, et lugu jutustada ja publiku tähelepanu hoida. Vähemalt peaksite saama stseenist laia, keskmise ja lähedalt vaate.

Järjestikvõtet, mida tuntakse ka prantsuse termini „Plan séquence“ all, kasutatakse kaamera liigutuste ja kaadrite, sealhulgas eespool mainitud laia (või „põhivõtte“), keskmise ning lähivõtte paigutamiseks, et need liigutaksid teie lugu loogiliselt edasi.

Hea järjestikvõte annab vaatajale võimsa visuaalse juhise filmi tegevuse jälgimiseks – aga sama oluline, kui tähelepanu tegevusel hoidmine, on see, et järjestikvõtted tekitavad tegelikult ootusärevust. Lõppude lõpuks tahate jätta oma publiku soovima enamat (selle asemel, et nad tahaksid neil üliolulistel hetkedel rohkema popkorni järele minna).

Lõppkokkuvõttes aitab järjestikuste võtete tegemine filmitegijal vältida detailidega liialeminekut. Kui teate ette, milliseid kaadreid kasutate, saate rohkem keskenduda kompositsioonile, valgustusele ja sellele, kuidas pildid teie lugu jutustavad.

Järjestikvõttes kasutatavad levinumad kaadrid.

Filmides ja pikemates videotes on viis kõige levinumat kaameranurga tüüpi (tuntud ka kui kaadri raamimine).

• Lähivõtted
• Lainurkvõtted
• Keskmised võtted
• Üle õla tehtud võtted
• Vaatenurga võtted

Vähemalt peaksite kindlasti jäädvustama stseenist lainurk-, keskmise ja lähivõtte. Miks just need kolm esimest? Noh, nagu vanasõna ütleb: „Lai ütleb kus, keskmine ütleb kes ja kitsas ütleb mida.“ Seega, kui püüate jutustada järjepidevat lugu ja te ei taha, et teie publik kaotaks huvi või hetkest eemale rebitaks, annavad need kolm võtet sulle suurepärase raamistiku, kuhu oma tegelased või tegevuse paigutada.

Proovige viie võtte plaani.

Üks populaarsemaid järjestikvõtteid kannab nime viie võtte plaan. Sukeldume sellesse, kuidas päris filmivõtted võiksid edeneda. Alustage stseeni kujutamisest, kus noor tüdruk joonistab pingsalt pilti.

1. Alustage lähivõttega tema kätest, kui ta oma kunsti kallal töötab.
2. Kasutage jälgimisvõtet, et liikuda tema näo juurde ja näidata, kuidas ta keskendub.
3. Tehke keskmine võte, mis jäädvustab tüdrukut ja tema vahetut ümbrust.
4. Lisage vaatenurga võte, võib-olla üle tema õla.
5. Tehke viies võte lainurkvõttena linnulennult või muus loomingulises asendis.

Viie järjestikvõtte eelis? See järjestikvõttetehnika aitab teil luua hästi üles ehitatud, kuid keerukaid mitmeosalisi stseene, mis viivad teie lugu edasi paljastavate tegelaskujude vihjete abil.

Kuidas süžeeskeemid aitavad järjestikvõtete tegemisel?

Filmi või video loomisel võib süžeeskeem olla väga kasulik teejuht kogu tootmisprotsessi vältel. Järjestikvõtete süžeeskeemile paigutamisel teate, millised neist on vaja luua ja kuidas neid luua, nii et teil on järeltootmises parim materjal, millega töötada.

Lisaks sellele, et võttekaupa koostatud süžeeskeem annab teile organiseerituma plaani, aitab see filmimisvigu minimeerida, säästes aega, mis muidu kuluks ümbertöötamisele, ümberplaneerimisele ja üldisele kärpimisele. Täpsemalt, kui paigutate võtete jada süžeeskeemile, näete mugavalt, kus stseenid, võtted ja pildid on ühtsed ning kus mitte. Lisaks saate neid muuta enne, kui filmioperaator (kui see pole teie) filmiklapi kokku lööb ja hõikab „Võte“.

Neli erinevat järjestikvõtte paigutust.

Alates tegevusest kuni reaktsioonini – õppige lähemalt nende erinevat tüüpi järjestikvõtete plaanide kohta ning kuidas neid oma järgmises projektis kõige paremini kasutada.

Tegevuste vastavus

Mõnikord nimetatakse seda ka „tegevuste sobitamiseks“ ja see järjestikvõtete plaan teeb mitu võtet erinevate nurkade alt, säilitades samal ajal subjekti tegevuse järjepidevuse. Iga uus võte võtab eelmise võtte tegevuse üle ja kui see on hästi tehtud, loob see sujuva ilme. Kuid pidage meeles, et seda tüüpi järjestuses sobivad kõige paremini kergesti korratavad väikesed tegevused – näiteks näitleja, kes igas võttes aeglaselt klaasist lonksu võtab, selle asemel, et ühes võttes lonksu võtta ja teises ahmida.

Lähivõtte kollaaž

Kujutage ette lähivõtete seeriat, mis liiguvad läbi teatud ajahetke. Naise alla vaatavatest silmadest kuni loetava raamatu kaaneni ja punaste küünteni, mis keeravad lehte järgmise väljarebitud leheni, jättes nii tegelase kui ka vaataja õrnade tähelepanu pälvivate nüansside rüppe. See kõik kokku moodustab suurepäraseid tükke visuaalsest tegelaskuju puslest. Lisaks lisab lähivõtte kollaaži ja hääle lisamine tegelase loole veelgi särtsu.

Paljastus

Paljastav järjestikvõte sarnaneb sellega, mida soovite näha kedagi kogemas üllatuspeole astudes. See peaks järjestuse viimase võttena paljastama midagi täiesti ootamatut. Tahate, et see tekitaks üllatusest, rõõmust või isegi lausa hirmust ahhetuse (kui õudus on teie teema). Paljastavate võtete võimalused on lõputud – lihtsalt veenduge, et peidate üllatuse ära ja ei reeda midagi juba esimeses kaadris. Nagu öeldakse, lõpeta kõrge (või hirmutava) noodiga.

Tegevus/reaktsioon

Tegevus-/reaktsioonijärjestuse filmimisel lähete põhistseenist (või tegevusest) välja, et näidata tegelase reaktsiooni sellele. Tavaliselt näitab see tegelase näoilmet lähivõttes või keskmises võttes, aga tegevust/reaktsioone saab kasutada ka kahe subjekti vahelise ruumilise suhte esiletõstmiseks. Näiteks tohutu laine, mis liigub ranna poole, millele järgneb võte päevitajatest, kes vaatavad terendavate kahjustuste poole. Mõlemal juhul kipuvad tegevus-/reaktsioonivõtted vihjama sellele, mida vaataja ise peaks tundma.

Kasutage järjestikvõtete filmimiseks järjepidevussüsteemi.

Järjestikvõtted viitavad sellele, mida filmite – seda, kuidas filmite, reguleerib nn järjepidevussüsteem. Järjepidevussüsteem – tehniline viis filmides nii aja kui ka ruumi järjepidevuse säilitamiseks – on kaamera- ja monteerimistehnika, mida peaaegu kõik filmi- ning teleproduktsioonid kasutavad nüüd filmimisel ja järeltootmises parema vaatamiskogemuse loomiseks.

Järjestikvõtete tegemisel järjepidevussüsteemi tehnikate abil saate kasu standardiseeritud kaamerasuundade komplektist, mis loodi publikule võimalikult sujuva vaatamiskogemuse pakkumiseks. Järjepidevussüsteemi eesmärk on esitleda filmi, mille monteerimine on nii nähtamatu, et vaataja tähelepanu ei hajuks kunagi. Te ei taha, et nad näeksid võtete vahel ebamugavaid üleminekuid või et ruumiline paigutus neid segadusse ajaks.

Selle kaamerasuuna süsteemi ühte alustalasid nimetatakse „180-kraadise vaatenurga reegliks“. See sätestab, et kaamera peab jääma stseenis tegevuse ja objektide puhul ainult ühele poolele. Läbi stseeni kulgeb nähtamatu joon, mida tuntakse 180-kraadise joonena (või tegevusteljena), et filmitegija saaks saavutada sujuva jutustamisstiili. Nii ei saa tegelased ja objektid võttest võttesse vaheldumisi liikuda – kui nad on paremal, siis nad jäävad sinna ning kui nad on vasakul, siis on nad alati vasakul – see ongi järjepidevussüsteemi „järjepidevuse“ osa põhjus.

Järjepidevussüsteemi reeglite järgimine aitab teil vältida järjepidevuse vigu ja annab teie monteerijatele järjestikvõtteid, mida on vaja publikule selle üliolulise „sujuva vaate“ pakkumiseks.