Virtuaalreaalsus annab võimaluse liikuda täiesti väljamõeldud ruumis, kunstlikus keskkonnas, mis eksisteerib piltidena, kuid mitte päriselus. Alles üsna hiljuti oli virtuaalreaalsus peamiselt tuttav kui süžee-element ulmefilmides, nagu „Matrix“ või „Valmistub esimene mängija“. Nüüd on see aga üha enam rakendust leidev pärismaailma tehnoloogia, mille kasutusviisid ulatuvad mängudest ja meelelahutusest kuni meditsiini ja sõjanduseni.
Soov luua ja kogeda virtuaalreaalsust on palju vanem kui Keanu Reevesi frantsiis. Mõiste on vaieldamatult vähemalt sama vana kui fotograafia, kuigi termin „virtuaalreaalsus“ loodi märksa hiljem. Peagi pärast kaamera leiutamist kasutati stereoskoope, mis lõid kolmemõõtmelisuse illusiooni vaid kahe liikumatu pildi abil. Veel üks verstapost virtuaalreaalsuse kogemuste ajaloos oli Sensorama, mille leiutas Morton Heilig 1962. aastal ja mis ühendas ümbritsevad projektsioonid ning õigetel hetkedel vabastatud kunstliku tuule ja lõhnad (algne kogemus koosnes jalgrattasõidust läbi Brooklyni New Yorki), et kogemus oleks veelgi autentsem.
Praegusel ajal muutuvad virtuaalreaalsuse kogemused üha keerukamaks. Insenerid ja programmeerijad loovad elutruud kogemused, mis reageerivad osalejate igale füüsilisele liigutusele, kui nad reisivad läbi kujuteldavate maailmade elutoast lahkumata. Virtuaalreaalsus pole enam uudisasi, vaid innovatiivne tööriist kõikvõimalikes erialastes kasutusviisides.